Alma oli oma 84. eluaasta künnisele jõudes pidanud viis aastat lesepõlve ning saanud üle lahkumiskurbusest ja -valust, mida tundis pikka aega pärast 52 aastat kestnud abielu lõppu. Viimased kooseluaastad oli ta oma Heino kahanevat elujõudu optimismiga toetanud ja lõpuks teda põetanud. Siis äkki ühel aastavahetusel, uue aasta hommikul, kui mees unepealt igavikku suundus, tundis Alma suurt tühjust. Sellele järgnes vaikne leppimine üksindusega. Tuli küll rääkida koduhooldajaga, kuid üha vähem tahtis ta teistega suhelda. Ainus, kellega suhtlemine rõõmu tegi, oli õetütar.
↧